Nii öeldakse, et aeg – see inimese voolib,
ehk harvem mõeldakse, et inimene ise voolib aja.
Kes elab nii, et enda kõrval teistest hoolib
neid targalt voolides – just see on õpetaja.
Kirjanikuna tuntud August Mälk oli
* eesti romaani-, näite- ja novellikirjanik, meisterlik merekirjelduste ja rannarahvaelu autor;
* Lümanda Kooli direktor ja õpetaja 1925-35;
* „maa sool”, ühiskonnategelane, haridusseltsi Kultuur esimees, Lümandas näitemängude autor, näitleja ja lavastaja; osav kõnemees;
* 1937. aastal Rahvuskogu ja alates 1938. aastast I Riigivolikogu liige; Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees.
II maailmasõja lõpupäevil põgenes Mälk perega Rootsi. Seal oli ta ajalehe Välis-Eesti toimetuse kolleegiumi liige alates 1944. aastast, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu üks asutajaist ja esimene esimees aastail 1945–1982. Pikki aastaid töötas ta Stockholmis arhiiviametnikuna Kuningliku Draamateatri raamatukogus, jätkates samal ajal oma kirjanduslikku tegevust.
Lümandas „kümme vilja-aastat”
Augusti isa Toomas oli põllupidaja ja kalur, ema Marii hoolitses majapidamise eest ja toimetas ka kalad Kuressaarde. Isal olid ühiskondlikud huvid ning ta oli mõne aasta abivallavanem ja ka kohtumees.
August Mälk õppis Koovi koolis (aastail 1908–1910), Lümanda ministeeriumikoolis (1910–1914) ja Kuressaare linnakoolis (1914–1915). Pärast sõjaväeteenistust omandas ta õpetajakutse suvekursustel Kuressaares (aastail 1918 ja 1919–1921) ning Tartu Ülikooli juures (1923–1925).
Ta töötas Koovi kooli juhataja-õpetajana (1916–1920), õpetajana Torgu koolis (1922–1923) ja Mõntu koolis (1923–1925).
1925-1935 Lümanda Algkooli juhataja ja õpetaja
Aastatel 1925–1935 töötas August Mälk Lümanda kooli ja täienduskooli juhataja ja õpetajana. 1926. aastal sooritas ta aineõpetaja eksami, andis koolis mitmeid tunde, omas suurt autoriteeti õpilaste, lastevanemate ja kolleegide hulgas. 1925. a avati tema initsiatiivil Lümanda rahvamaja ja kohe algas seal aktiivne kultuurielu. Ise kirjutas ta näidendeid, lavastas ja sageli lõi ka ise näitemängudes kaasa.
Alates 1935. aastast pidas August Mälk võimalikuks end koolitööst vabaks võtta ja kirjandusele pühenduda ning asus elama Tallinna, kuni president Konstantin Päts kinkis talle 1937. aastal auhinnaks Tallinna külje all Õismäel asuva Lagle talu.
Kirjanduslik pärand
Tema esikteos „Kesaliblik” ilmus Lümanda perioodil 1926. aastal ja viimane „Projekt Victoria” 1978. a. „Õitsev meri”, „Taeva palge all” ja „Hea sadam” on maailmatasemel rannatriloogia ning on põlistanud Lääne-Saaremaa eluolu kirjasõnasse.
Mälk kirjutas ka näidendeid ja kuuldemänge. Neid on esitatud nii Lümandas, Eestis kui ka Rootsi ja Soome näitelavadel ning raadiotes. Tema teoseid on tõlgitud teistesse keeltesse, sh soome, rootsi, inglise, saksa, läti, hollandi ja “Taeva palge all” ka tšehhi keelde. Kokku on Mälgul ilmunud ligi 50 romaani ja teist samapalju näidendeid, jutte, novelle. Teda peetakse väga heaks novellimeistriks. Romaanides käsitleb ta väga kaasahaaravalt eelkõige rannarahva ja mere teemat.
Lümanda koolis avati 2010. a August Mälgu nimeline klass, et mäletada ja meenutada oma auväärset endist õpilast, õpetajat, direktorit, kirjanikku ja ühiskonnategelast. Koolis on olemas kogu tema kirjanduslik pärand ja väike isiklike esemete kogu. Juubelitel ja sünniaastapäevadel on toimunud ettelugemispäevi, näitusi ja erinevaid üritusi ning õpilased on kirjutanud mereteemalist loomingut. 1988. a avati Mälgu kodutalus Vähikul mälestuskivi, millel on kiri „Siis kohises jälle ainult meri”.
August Mälk oli abielus kooliõpetaja Pauline (kutsuti Pouli; eestistatult Leini) Triipaniga (Leini Mälk; 1904–1986). Ainsa lapsena sündis 1936. aastal tütar Elna-Halliki, kes suri 2017 Rootsis. August Mälk suri 1987. aastal Stockholmis.
