Manivalde Jõgi

On inimesi, kes tulevad,
aga kunagi ei lähe –
nad jäävad!

Manivalde Jõgi sündis Lümanda valla Lahetaguse asunduses Elena ja Andrei Jõgi 5-lapselisse perre teise lapsena. 1940. a kevadel lõpetas ta Taritu 6-kl kooli ning jõudis õppida ka Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Sõja tõttu õpingud katkesid ja tuli teenida lühikest aega Saksa sõjaväes. Järgnevast vene mobilisatsioonist päästis teda Haapsalu keskkooli direktor, kes pani noormehe õpilaste nimekirja. Peale sõda oli rannapoisina tahtmine merekooli minna, aga tollane Saaremaa haridusosakonna juhataja Timotheus Linna suunas poisi hoopis “hariduspõllule”. Nii algas 1946. a pedagoogitöö. Esimene aasta Taritus, siis Sõrves Ansekülas ja Tagamõisas ning 1953. aastast kuni 1980. aasta kevadeni Lümandas. 

Lümandas õpetas ta 27 aastat kehalist kasvatust, füüsikat ja poistele tööõpetust. Olles ise nooruses aktiivne sportlane, sai temast ka Lümanda sporditöö eestvedaja. Lümanda kooli võrkpallurid, kergejõustiklased ja hiljem ka lauatennisemängijad olid tuntud nii Saaremaal kui ka kaugemal. 9 korda tuli Lümanda kool vabariigis maakoolide võitjaks võrkpallis. 2002. aastast toimuvad Lümanda koolis tema mälestuseks võrkpallivõistlused, et tähistada ja meenutada armastatud õpetajat ning tema tööd meie koolis.

Peale pensionile jäämist hakkas Manivalde tegelema kodu-uurimistööga. Kaante vahele sai üle 10 raamatu Lümanda ja Saaremaa ajalugu. Esimene kodu-uurimuslik töö oli “Lümanda kooli spordikroonika”. See tänuväärne töö on tunnustust leidnud terves vabariigis – V klassi Valgetähe orden, Jakob Hurda folklooripreemia, Saare maavanema tänukirjad jm. Ka kohalikus kultuurielus lõi ta alati aktiivselt kaasa, tema näitemänguoskusi sai Lümanda rahvas nautida aastakümneid. Lisaks kõigele suutis ta rajada ilusa kodu, olla hoolitsev abikaasa, isa ja vanaisa. 

Kaastöötajad ja õpilased mäletavad teda kohusetundliku, nõudliku, õiglase, samas väga sõbraliku ja humoorika inimesena. Ta oli muhe ja abivalmis mees. Alati leidis ta hea sõna või vaimukuse elu ja asjade olemuse kohta. „Üks komm” oli temale teenete hinnaks ja see oli tema „kaubamärk”. Ka „hernekommivekk” oli tunnustus millegagi hakkamasaamisest või tänu tema poolt. Ikka oli ta nõu ja jõuga abiks spordiürituste organiseerimisel. Kohalike jaoks oli ja on ta ikka „meie Jõgi Valt”.

 

Scroll to Top