“Retsept elamiseks on ju nii lihtne:
mis siis, et meel on vahel must,
naerata ometi! Olgu või võhivõõrale,
keda kohtad külateel.
Ja korraga on mõlemal sedasi,
nagu oleksid keset halli argipäeva
roosiõie kingiks saanud.”
(Epiloog Valdur Kaare perekonnakroonikast)
Valdur Kaar sündis Lümanda vallas Mõisakülas Paavli talus. Tema isa Aleksander oli omandanud Soomes agronoomi hariduse, oli Saaremaa Põllutöökooli asutajaid ja selle esimene juhataja. Hiljem töötas isa kuni küüditamiseni Lümanda põllumajandusliku rahvakooli juhatajana, olles samal ajal tegev mitmetes ühiskondlikes organisatsioonides.
Valdur lõpetas Lümanda kooli 1938. aastal ja jätkas haridusteed Räpina Aianduskoolis (ikkagi midagi maalähedast) kuni 14. juunini 1941, päevani, mil küüditati oma kodust Siberisse Valduri isa Aleksander koos abikaasa ja pojaga. Sealt tagasi jõudis aastaid hiljem vaid väikevend Andrus. Valdur koos vanema venna Helduriga pääses küüditamisest, kuna ei viibinud sel ajal Saaremaal. Vend Heldur langes verises lahingus Narva all 24. veebruaril 1944. Eestlaste jaoks keerulisel ja raskel sõjaajal tahtis saatus nii, et Valduril tuli seista mõlemal pool rindejoont. 1949. a märtsiküüditamise ajal töötas Valdur Kaar Lümanda rahvamaja juhatajana. Tema enda kirjutatud mälestusi sellest kohutavast õhtust ja ööst ning Mõisaküla minevikust saab lugeda Lümanda kodu-uurija Manivalde Jõgi koostatud „Kilde Lümanda valla minevikust…“ VIII osast.
Olgugi et otseselt rahvamajas töötatud aeg ei olnud pikk, jäi Valdur Lümanda kultuuri juurde aastakümneteks. Siinsele rahvale pakkusid rõõmu 60-ndatel aastatel tema poolt kokku kirjutatud agitbrigaadide kavad, mida kohalikud näitlejad koos Valduriga suure lustiga esitasid. Valduril oli ka head kätt ja silma – ta meisterdas paljude aastate vältel Lümanda näiteringi lavastuste tarbeks lavadekoratsioone, aitas valmistada ajastukohaseid kostüüme. Näitekunst oli tema suur hobi ja armastus. Aastate jooksul töötas Valdur Kaar Lümandas mitmetel ametikohtadel: Audaku sanatooriumis ja Pilguse haiglas raamatupidajana, Lümanda külanõukogu esimehena, Lümanda sovhoosi pearaamatupidajana. Lümanda lasteaia majandusjuhataja amet jäi viimaseks töökohaks. Palju tuli osaleda ka erinevates ühiskondlikes organisatsioonides. Kehva tervise ja keeruliste olude tõttu jäid täitumata unistused meremehe või arhitekti ametist ning tuli leppida „arvelauapunnide veeretamisega“, mida ta ise eluilmas õigeks mehetööks ei pidanud.
Valdur Kaar on kirjutanud Lümanda kooli 100. aastapäevaks näidendi „Pudrusõda“ (150 talupoega ajasid kivirahe ja kuuma pudruga Austla küla alt tagasi politseisalga, kes oli tulnud Lümanda ministeeriumikooli ehituskulude võlga nõudma). 2002. aastal mängis Lümanda näitering Pihlarannas August Mälgu „Head sadamat“, mille Valdur romaani põhjal dramatiseeris. Sama etenduse lõpus kõlas ka tema loodud laul „Hea sadam“. Hiljem on sellest Ülle Reinsoo seades saanud Lümanda külakoori üks lemmiklaule. Mõisaküla esimesel sõjajärgsel kokkutulekul kõlasid esmaettekandes Valduri kirjutatud laulud „Koduküla valss“ ja „Aastad lennul mööda läinud“, mis jäid hiljem laulu-tantsuansambli Marleen repertuaari.
Pensionipõlves tegeles Valdur Kaar eriti agaralt koduloo uurimisega ning kirjutas oma näidendid ja laulud. Teda mäletatakse kui suurt kunstnikuhinge ja head sõnaseadjat, alati eluga kursis olla tahtnud, kuid ülimalt tagasihoidliku ning ennast ikka tagaplaanile hoidnud inimesena.
