Seenenäitus

26. septembril tõid õpilased ja õpetajad näitusele 131 liiki seeni, mida seenefotograaf Vello Liiv pidas üllatavalt heaks tulemuseks. Tänavusele aastale pidigi olema iseloomulik, et seeni leidub kohati palju ja samas kohati väga vähe.

Eestis on üle 3000 seeneliigi, millest söödavad on vaid väga väike osa, suur osa on mittesöödavad ning osad on ka väga mürgised. Headest söögiseentest olid esindatud kukeseened, kuuse – ja porgandiriisikas, pilvikud, kitsemamplid, aasšampinjonid, mitmed puravikud. Viimaste hulgas ka üks üsna haruldane tamme-kivipuravikule sarnane Poletus Erytrophus, mille kasvukoht pidigi just Lümanda mail olema. Väga mürgistest seentest olid esindatud kühmvöödik, sälk-kollanutt, valge ja roheline kärbseseen, just viimast aetakse vahel segi kasepilvikuga.

Nagu varemgi on juhtunud, esines ka sel korral üks päris haruldane liik. Sel aastal oli selleks hiid-vesinutt ehk Hydrocybe Punicia. Kuigi teadaolev kasvukoht on jällegi siinne piirkond, pole teda pikka aega enam leitud.

Seenenäituse avamisel rääkis Vello Liiv, et seened on keerulised organismid, millest suurem osa on maapõues peidus. Õpilased said teada, kuidas nad toituvad, kuidas paljunevad. Räägiti taimekooslustest. Ent jäid kõlama ka mõned seentega seotud põhitõed, nagu näiteks: korjata ja söögiks tarvitada võib ainult neid seeni mida tunned ja mille kohta tead, et need on söödavad. Kuna lapsed aitasid ise näitust üles panna jäi nii mõnigi tarkus seente kohta kõrva taha ning oli üks ütlemata õpetlik päev. Näitus koolis oli avatud kõigile huvilistele.

Pille Jõgi

Lümanda Põhikooli õpetaja