2.-6. märtsil toimus meie Erasmus+ projekti “Liigume (kastist) välja” raames õppereis Horvaatiasse, kus osalesid 6 õpilast ja 2 õpetajat. Peamine eesmärk oli tutvuda erinevate robootikavahendite ja -tegevustega, et koguda ideid oma kooli robootikategevuste rikastamiseks.
Meid võttis vastu Križevcis asuv põhikool “Vladimir Nazor”, kus noored tegelevad aktiivselt ka robootikaga. Tutvusime kooli robootikavahenditega ja saime ülevaate sellest, kuidas Horvaatias on korraldatud üleriigilised robootika projektid ja võistlused. Peamiselt kasutatakse micro:bit ja Arduino arendusplaate, mille baasil õpilased disainivad seadmeid või vahendeid erinevate probleemide lahendamiseks. Meile korraldati micro:bit arendusplaadi koolitus. Lisaks osalesime tehnoloogia töötoas, 3D modelleerimise ja PowerPoint’is animeerimise töötubades, viisime koos kohaliku kooli meediaringi õpilastega läbi arutelusid robootikast ja tutvusime kohaliku õppekorraldusega.
Pärast kolmepäevast õppeprogrammi Kriševcis saime viimasel päeval enne Eestisse naasmist viibida mõned tunnid ka Horvaatia pealinnas Zagrebis. Külastasime vanalinna ja paari muuseumi.
Õpilaste mõtteid…
Walter: Mu arust oli väga huvitav näha, kuidas õpitakse ja elatakse Horvaatias, sest see kultuurivahe oli päris huvitavalt näha. Ma õppisin veidi vähem kui teised, sest paljudest asjadest ma juba teadsin, aga oli huvitav näha teisi inimesi rääkimas nendest asjadest, sest see tõi mulle uusi mõtteid. Meil olid mõned õppetunnid, nt kuidas teha lihtsat 3D modeleerimist TinkerCad’is ja kuidas kasutada PowerPointi rohkem kui lihtsalt slaidide jaoks. Seal olid küll mõned asjad, mis olid täitsa uued, näiteks ma pole enne Horvaatia õppereisi kasutanud micro:biti või mänginud paintballi. Kui kõik kokku võtta, oli Horvaatia reis lõbus ja õpetlik, mulle sobis.
Eke: Minu meelest oli Horvaatia reis iseenesest väga kena ja uus kogemus. Horvaatias sain teada uusi teadmisi micro:bitide kohta, kuidas monteerida PowerPointis slideshow’d ja kuidas nende koolis kord on. Ilmad olid kenad, soojad ja pilvitud. Maastik oli hoopis teine, võrreldes Eesti siledapinnalise vormiga. Õppisime ka micro:bitide lihtsamal kujul programmeerimist, sest koodimiseni me ei jõudnud. Samuti saime ka algteadmised Tinkercad`is, see on programm, millega saab modelleerida lihtsamaid 3D kujusid ja mille saab ka lõpuks 3D printeriga välja printida. Vaba ajal käisime mängimas korv- ja võrkpalli hotelli lähedal asuval spordiväljakul. Kokkuvõttes jääb see reis igat moodi meelde.
Joonas: Minu arust oli Horvaatia reis väga õpetlik, sest sain uusi teadmisi micro:bitidest ja PowerPointis animeerimisest. Õppisime, kuidas programmeerida micro:bite ja nende kasutamiskeskkondi. Nädala aega pidime toime tulema uues keskkonnas, kus oli teine keel, kultuur ja palju muud uut. Saime seal süüa nende riigi rahvustoite ja tutvuda nende kultuuri ning koolidega. Kõik, mida me tegime, oli nauditav ja meeldejääv. Peale Križevci avastamist käisime Zagrebi muuseumides ja vanalinnas.
Arthur: Horvaatia reis meeldis mulle väga, kuna sain palju uusi teadmisi nii micro:bitide, Horvaatia ajaloo, keele kui ka kultuuri kohta. Veetsime nädala uues, põnevas ja soojas keskkonnas, mis oli igas mõttes meeldejääv. Nautisin kogu kogemust – alates kohalejõudmisest kuni tagasisõiduni. Õppisime, kuidas kasutada ja programmeerida micro:bite ning neid kokku panna, samuti täiendasime oma oskusi PowerPointi kasutamises. Vaba aeg oli samuti tore ja lisas reisile veelgi rohkem elamusi.
Tõnis: Mulle meeldis väga Horvaatia, kuna sain palju uusi teadmisi näiteks micro:bitidest, üldse Horvaatiast ja selle ajaloost ning keelest. Saime olla nädala uues ja huvitavas ning soojas keskkonnas. Mulle meeldis kõik selle juures, kaasa arvatud sinna minek ja sealt tulek. Õppisime, kuidas kasutada micro:bite, neid programmeerida ja kokku panna, kuid samuti veetsime natuke aega powerpointi õppides. Samuti oli põnev elu vaba ajal, mida me veetsime kas enda majutuses või tänavatel ja palliplatsidel.
Mihkel: Mulle meeldis õppereis Horvaatiasse väga, kuna sain teada näiteks micro:bitidest ja õppisin neid kasutama, vaatasime nende erinevaid leiutisi, mis nad olid ise teinud. Toon välja nendest joonistamismasina, prügikasti ja pimedate kepi. Osalesime ka ühes animatsiooni tegemise tunnis. See kool, kus me käisime, oli ka päris lahe, koolikogukond oli väga lahke ja sõbralik. Sealsed koolitoidud olid ka väga head. Proovisin ka sealseid kohalikke toite. Ööbimiskoht oli ka väga kodune ja ilus. Veetsime aega ka linna peal, vaatasime erinevaid asju ja kohti, näiteks oli seal linnas palju kirikuid. Viimasel päeval käisime veel osade õpilastega koos paintballi mängimas.
õpetaja Janno Tuulik
Õpilased valiti õpirändele koolis toimunud avalikul konkursil, kus oli võimalik kandideerida kõigil 5.-9. klassi õpilastel, kes pidid kirjutama motivatsioonikirja, miks nad on sellest õppereisist huvitatud, mis on nende senine seos robootikaga ning miks just nemad oleksid sobivad kandidaadid. Õpilasi saatsid haridustehnoloog, robootikaringi juhendaja ja õpetaja Janno Tuulik ning tehnoloogiaõpetuse õpetaja Kaur Filippov.