„Inimene elab niikaua, kuni teda mäletatakse,” on keegi öelnud. Teadmine, et Kihelkonna ja Lümanda piirkonnas on elanud väga palju Tiituse/Tiiduse nimelisi inimesi ja et nad on olnud väga andekad, hea mäluga, osavad ja töökad, on meie mäludest peaaegu kadunud. Seda lünka püüdis täita Salava, Saaremaa Merekultuuri Seltsi ja Lümanda Põhikooli ühisüritus „Tiiduste jälgedes”. 4. septembril oli Kihelkonna ja Lümanda piirkonnas liikvel ligi poolsada inimest, et nendest „jälgedest” osa saada.
Suguvõsa on olnud väga suur. Tiitus – 1930-ndatel eestindatult Tiidus – tänapäeval on kasutusel mõlemad variandid suguvõsa siseselt. Ainuüksi kahe venna Jüri ja Jaeni järglasi/sugulasi ja saandsugulasi on 250 ringis ja Kihelkonna kalmistul puhkab üle 20 Tiituse nimelise isiku. Reisiseltskond külastas Kiirassaare sadamat ja Virita ning Läägi küla – need on paigad, kus on elanud selle suguvõsa otsesed eelkäijad ja hiljem ka järeltulijad. Kihelkonna surnuaial jäid päeva tähistama suguvõsa esindajate haudadel värelevad küünlaleegid. Päev lõppes väikse konverentsiga Lümanda koolis.
Aandi talus elasid muuhulgas kaks venda Jaen ja Jüri. Jaeni koduks sai hiljem Kiirassaare. Tema viis poega said kõik meremehe hariduse ja olid väga tegusad. Merekultuuri aasta puhul keskendutigi eelkõige vendade elule ja saatusele. Mihkel, Karl ja August lõpetasid kindlasti ka 20. sajandi alguses Lümanda ministeeriumikooli ja jätkasid merehariduse saamist. Ka noorematest Aleksandrist ja Villemist tulid tegusad meremehed. Eestimaale kõige tuntum on vast Hardi Tiiduse nimi, tema on Augusti poeg. Mihkel oli Vabadussõjas miinilootsiks ja tõi koos Laidoneriga Inglise laevad Tallinna reidile. Sellest ja paljust muust infost sai saalitäis kuulajaid osa.
Päevast võtsid osa ka Mihkli järeltulijad. Aitäh Lembit Jõelehele ja Hilja Liivile, kes ise lapsepõlves on Jaeniga ja Jüri järeltulijatega ka kokku puutunud ja oma mälestusi lahkelt jagasid.

Õpetaja Urve Vakker