Mõned nädalad enne 15. novembrit oli koolimaja peal kuulda, et meie Riigikogu XV koosseisu liige Mart Maastik on kutsunud meie kooli õpilased Eesti kõrgeima võimu töid ja tegemisi kaema.
Riigikogu hoone ja esinduskogu asukoht
Toompea lossikompleksil on neli osa ja selle hoovis paikneb Riigikogu hoone. Idaosas asuvad Valge saal, Riigikogu esimehe ning komisjonide ja fraktsioonide ruumid. Lossi lõuna- ja lääneosas on Riigikogu liikmete kabinetid. Istungisaal asub Riigikogu hoones. Põhjaosas paiknevad kantselei tööruumid. Mitmesuguseid stiile ühendav lossikompleks on oma praeguse kuju saanud paljude sajandite vältel. Kokku on kompleksis üle 400 ruumi. Tööl on pea samapalju inimesi, 101 riigikogu liiget, 250 nõuniku ja abilist ning tehniline personal. Riigikogu on Eesti Vabariigi ühekojaline parlament, kellele kuulub Eestis seadusandlik võim. See on ainus Eesti riigiorgan, mille koosseisu valib Eesti rahvas.
Kaugem ajalugu – maju on lisandunud ja kerkinud erinevate võimude ajal
Kaugem ajalugu algab 13. sajandist, kui Toompead asusid kindlustama Mõõgavendade Ordu rüütlid. Eestimaa rüütelkond andis end 16. sajandi teises pooles Rootsi kuninga kaitse alla, siis ehitati linnusemüüri lääneküljele uue Riigisaalihoone. Toompea lossihoone rajati aastatel 1767–1773 Vene keisrinna Katariina II käsul. Ta külastas 1764. aastal Baltimaid, veetis öö Kadrioru lossis ja haigestus. Seetõttu otsustas keisrinna rajada ajakohasema ja uhkema kubermangu esindushoone Toompeale. Hoone ehitamiseks kehtestati rahvale eraldi maks. 18. sajandi lõpus hakati seda nimetama Toompea lossiks. Kompleksi ida- ja lõunatiiva ulatusliku ümberehituse käigus 1935. aastal rajati läänemüüri külge kitsas kolmekorruseline ametnike elumaja.
Eesti Vabariigi esindushooneks
1920. a otsustati noores vabariigis, et vahepeal vanglana toiminud tühjad ja poolpõlenud hooned tuleb ümber kujundada rahvaesinduse ruumideks. Remont kestis kaks aastat ja 1923 kolis parlament esindushoonesse.
Pikk Hermann – Eestimaa sümbol
Toompea lossi ümber oli keskajal oli neli torn. Suurim ja paremini on säilinud 1371. valminud Pikk Hermann. Kunagine vahi- ja kaitsetorn on 45 m kõrge ja merepinnast 83 m kõrgusel. Oli keskajal kõrgeim kivitorn Läänemere ääres. Esimest korda heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni 12. novembril 1918, juba enne seda, kui Eesti Ajutine Valitsus määras sinimustvalge riigilipuks. Eesti tähtsaim lipp heisatakse tornis iga päev päikesetõusul muusikalise signatuuri saatel. Lipu heiskamisel kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti hümni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu “Mu isamaa on minu arm” katkendi põhjal loodud signatuuri. Kuni aastani 2009 mängiti lipu langetamisel laulu “Mu isamaa armas”. Keskmiselt kulub aastas 10-15 lippu. Kõik tornis lehvinud lipud nummerdatakse, neile lisatakse tornis lehvimise aeg ning need säilitatakse Riigikogu väärikate kingitustena. Lippe on kingitud eestluse säilitajatele, olümpiavõitjatele ja maailmaränduritele.
15. november on külastuspäev
Ligi 50 õpilast ja õpetajat veetsid majas ligi kaks tundi. Nägime Toompea maketti, istungite saali, Mardi töökabinetti ja Isamaa fraktsiooni töötuba. Siin-seal liikunud saarlastest nägime lisaks Heleri Pendile ja Mardile ka Urve Tiidust, Kalle Laanetit, Madis Kallast ning Janar Holmi. Nendel kõigil on oma ametis roll eesti elu edendamisel. Kindlasti saime hea ülevaate riigi tähtsaima hoone ja inimeste tegevusest.
Et enne pikka kodusõitu end veidi liigutada, lõpetasime päeva Protokeskuse külastamisega. PROTO avastustehas, endine allveelaevade ehitamise koht, ühendab virtuaalreaalsuse tehnoloogia ja enam kui sajandivanuse tehnika prototüübid meelelahutuslikuks eksperimentaariumiks.
Oli pikk ja põnev avastustereis meie pealinna. Oma silm on kuningas ja teadmised kuluvad alati marjaks ära.
Urve Vakker
Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
